“Ajattele maailmanlaajuisesti, toimi paikallisesti” (J. G. Granö). Maantieteen termistön kehittäminen 1920-luvun Virossa ja Suomessa

Päivi Laine, Eve Mikone

Abstract


Artikkeli selvittää maantieteen termistön kehittämistä Virossa ja Suomessa 1920-luvulla. Suomalainen maantieteilijä J. G. Granö tuli 1919 Tarttoon perustamaan maantieteen oppituolia. Tämä oli ylipäänsä ensimmäinen kerta, kun maantiedettä alettiin opettaa viroksi, ja hän tarvitsi valtavasti uutta termistöä. Lyhyen Viron-kautensa aikana Granö pyrki luomaan vironkielisen tieteellisen termijärjestelmän ja vahvistamaan opiskelijoiden käsitystä maantieteestä tieteenalana. Hän piti tärkeänä erikoisalan omakielisen termistön hallintaa. Pyrimme hahmottamaan hajanaisesta arkistoja sanastoaineistosta esimerkkejä Granön luomista vironkielisistä termeistä. Oletamme, että J. V. Veskin nimiin kirjatut uudistermit eivät kaikki ole J. V. Veskin luomia vaan termistöjen kehittämiseen osallistuivat myös erikoisalojen asiantuntijat. Kun Granö palasi Suomeen, hän jatkoi termijärjestelmän ja erityisesti maisemamaantieteen kuvausjärjestelmän kehittämistä. Hänen teoreettinen pääteoksensa Puhdas maantiede (1930) yhdistää Virossa ja Suomessa luodut termit ja kuvaustavat. Hän korosti työssään tieteen tekemistä kansallisilla kielillä mutta tulosten tiedottamista myös kansainvälisillä kielillä. 

***

Development of geographical terms in Estonia and Finland in the 1920s

Our article deals with the development of geographical terms in Estonia and in Finland during the 1920’s. This period is especially interesting because the language of instruction in the respective countries changed to Estonian and to Finnish at roughly the same time. The development of scientific terminology in different fields was started on both sides at the same time as well. The Finnish geographer Johannes Gabriel Granö went to Tartu in 1919 to establish a Department of Geography at the University of Tartu. He was the first person to teach geography in Estonian and he needed a vast amount of professional terminology. Previously the teaching languages were German and Russian. During his short stay (3 years), J. G. Granö started developing geographical terminology in Estonian. At the same time, he also made efforts to consolidate the use of new scientific terminology. J. G. Granö established the committee of geographic terminology at Tartu University, but he never published any research in Estonian. The results of J. G. Granö’s work can be found in the different areal studies of Estonia. The main editors of these books were J. G. Granö’s students. The study of the development of Estonian scientific terminology postulates that nearly all new scientific terms were invented by J. V. Veski. We assume that his role was in many areas primarily consulting, not inventing. Many of J. G. Granö’s invented terms are nowadays very common, such as ürgorg,voor, and vallseljak; even many Estonian place names (Soomaa,LahemaaVooremaa) were likely invented by J. G. Granö. Back in Finland, J. G. Granö continued his work on geographical terminology in Finnish. His main theoretical study, Pure Geography (1930), brings together the theoretical basis which was developed in Estonia and practical work done in Finland. J. G. Granö highlighted the importance of doing science in national languages and reporting results in international languages. 



Keywords


termistön kehittäminen; kirjakieli; tieteen kieli; terminology; geography; national language; Estonian; Finnish

Full Text:

PDF

References


Aavik, Johannes 1921. Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik. Tallinn: A. Keisermann.

Erelt, Tiiu 2002. Eesti Keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Granö, J[ohannes] G[abriel] 1920. Geograafia kui teadus ja ülikooli aine. Tartu: Postimees.

Granö, J[ohannes] G[abriel] 1922. Eesti maastikulised üksused. Tartu: K. Mattiiseni trükk.

Granö, J[ohannes] G[abriel] 1924. Maisemamaantieteen tehtävät ja maiseman muotojen järjestelmä. – Terra, 1–36.

Granö, J[ohannes] G[abriel] 1930. Puhdas maantiede. Tutkimusesimerkeillä Suomesta ja Virosta valaistu metodologinen selvitys. Porvoo: WSOY.

Hakulinen, Lauri 1979. Suomen kielen rakenne ja kehitys. 4. painos. Helsinki: Otava.

Häkkinen, Kaisa 1994. Agricolasta nykykieleen. Suomen kirjakielen historia. Porvoo: Werner Söderström Osakeyhtiö.

Kant, Edgar 1926. Tartu: linn kui ümbrus ja organism: linnageograafiline vaatlus, ühtlasi lisang kultuurmaastiku morfoloogiale. Tartu.

Kant, Edgar 1956. Johannes G. Granö mälestuskilde eesti maateaduse ja kodu-uurimise rajajast. – Tulimuld, 254–260.

Kasik, Reet 2009. Eesti keele sõnatuletus. Kolmas, parandatud trükk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kask, Arnold 1938. J. V. Veski ja eesti oskussõnastikud. – Eesti Keel 17 (3–5), 65–91.

Kask, Arnold 1970. Eesti kirjakeele ajaloost II. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Kolehmainen, Taru 2014. Kielenhuollon juurilla. Suomen kielen ohjailun historiaa. Suomi 204. Kotimaisten kielten keskuksen julkaisuja 174. Helsinki: SKS ja Kotimaisten kielten keskus.

Kurs, Ott 1995. Johannes Gabriel Granö Eestis. – Akadeemia 5, 1057–1077.

Laine, Päivi 2007. Suomi tiellä sivistyskieleksi. Suomenkielisen maantieteen sanaston kehittyminen ja kehittäminen 1800-luvulla. Väitöskirja. Suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 77. Turku: Turun yliopisto.

Maantieteilijäin saksalais-suomalainen sanasto. Laatinut Suomen maantieteellisen yhdistyksen asettama toimituskunta. Helsinki, 1912.

Mereste, Uno 1985. Johannes Gabriel Granö ja teoreettinen maantiede. – Terra 97 (3), 176–183.

Nordlund, Taru 2004. Arat taimet ja ankarat puutarhurit. 1800-luvun lopun kielikeskustelun metaforat ja kieli-ideologiat. – Katja Huumo, Lea Laitinen, Outi Paloposki (Toim.), Yhteistä kieltä tekemässä. Näkökulmia suomen kirjakielen kehitykseen 1800-luvulla. SKS:n toimituksia 979. Helsinki: SKS, 286–322.

Pae, Taavi 2010. Kust pärineb sõna puisniit? – Eesti Loodus 11, 39–41.

Paunonen, Heikki 1989. Muuttuvat puhesuomen muodot. – Seija Aalto, Auli Hakulinen, Klaus Laalo, Pentti Leino, Anneli Lieko (Toim.), Kielestä kiinni. Tietolipas 113. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura, 209–233.

Peegel, Juhan 1963. J. V. Veski 90-aastane. – Emakeele Seltsi aastaraamat 9, 3–6.

Peltonen, Päivi 1998. Luonnonmaantieteen suomenkielisen termistön muotoutuminen ja vakiintuminen. Pro gradu ‑tutkielma. Turku: Turun yliopisto suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitos.

Pokela, Kristiina 2004. Virittäjä kielenohjailun suunnannäyttäjänä. – Eija Kalliokoski, Kristiina Pokela (Toim.), Puristien suomesta moniarvoiseen kieleen. Oikeakielisyyden, kielenohjailun ja -huollon periaatteita ja käytäntöä nykysuomen alusta kolmannelle vuosituhannelle. Vaasa: Vaasan yliopiston julkaisuja, 13–130.

Pulkkinen, Paavo 1972. Nykysuomen kehitys. Tietolipas 72. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura.

Raag, Raimo 2008. Talurahva keelest riigikeeleks. Tartu: Atlex.

Rikkinen, Hannele 1980. Maantieteen asema ja sisällön kehitys Suomen oppikouluissa 1500–1770. – Terra 92 (2), 88–105.

Rintala, Päivi 2000. Oikeakielisyydestä kielenhuoltoon. – Kielikello 1, 19–23.

Rumma, Jaan, Johannes Gabriel Granö, Johannes Voldemar Veski 1925. Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Saareste, Andrus 1938. Eesti keele mitmest palgest. Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised 36. Tartu: Akadeemiline Emakeele Selts.

Saareste, Andrus 1951. Üksiku ja üldsuse osast keeleelus. – Henno Jänes (Toim.), Pühendusteos Johannes Aavikule 70. sünnipäeva puhul 8. detsembril 1950. Lund, 47–57.

SMS = Suomen murteiden sanakirja. Kotimaisten kielten keskuksen julkaisuja 36. Helsinki: Kotimaisten kielten keskus, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1985–2008.

SSA = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1992–2000.

Tammekann, August 1932. Prof. J. G. Granö 50-ne aastane. – Loodusevaatleja, 33–35.

Tiitta, Allan 2011. Sinisten maisemien mies. J. G. Granön tutkijantie 1882–1956. Historiallisia tutkimuksia 256. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura.

Toivonen, Y[rjö] H[enrik] 1924. Suomenkielisestä maisematieteellisestä sanastosta. – Terra, 37–41.

Tommila, Päiviö 2012. Johannes Gabriel Granö, tutkimusmatkailija ja kolmen yliopiston professori. – Historiallinen aikakauskirja 110 (4), 473–476.

Veski, Asta 1996. Geoloogia ja geograafia terminoloogia XX sajandi I poolel. –Emakeele Seltsi aastaraamat 35–42 (1989–1996), 109–114.

Vilberg, Gustav 1921. Harjumaa. Maateadusline lugemik. Tartu: Loodus.

Vilberg, Gustav 192–?. Valik geoloogilisi ja geograafilisi oskussõnu. Käsikirja paljundatud koopia Endel Varepi arhiivis Tartu Ülikooli geograafia osakonnas.




DOI: http://dx.doi.org/10.5128/LV28.07

Refbacks

  • There are currently no refbacks.


Copyright (c) 2018 Päivi Laine, Eve Mikone

Creative Commons License
This work is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial 4.0 International License.

ISSN 1736-9290 (print)
ISSN 2228-3854 (online)
DOI  https://doi.org/10.5128/LV.1736-9290