Tähendusläbirääkimised ja vestlust toetavad strateegiad algajate eesti keele õppijate ja emakeele- kõnelejate interaktsioonis

Abstract

Artikkel on esimene osa algajate eesti keele õppijate ja emakeelekõnelejate suulist interaktsiooni käsitlevast pikiuuringust. Informantideks on viis täiskasvanud keeleõppijat (emakeeled inglise, rumeenia, udmurdi ja vene), kes õppisid eesti keelt intensiivkursusel. Uurimuses osales ka kolm eesti keelt emakeelena kõnelejat, kes olid õppijate vestluspartneriteks. Kõigil emakeelekõnelejatel oli eesti keele kui teise keele õpetamise kogemus. Nelja informandiga on aastase perioodi jooksul salvestatud neli, ühe informandiga kaks vestlust emakeelekõnelejaga, vestluste keskmine pikkus on 20 minutit. Käesoleva artikli ainestik pärineb esimestest lindistustest, mille tegemise hetkel olid informandid viibinud Eestis 6–7 nädalat ja õppinud eesti keelt umbes 100 akadeemilist tundi. Artikli keskmes on tähendusläbirääkimised ehk need suhtluse etapid, kus vestlejatel tekib vajadus mingeid problemaatilisi väljendeid eraldi seletada. Materjali analüüs näitab, et arusaamisprobleem tekkis enamasti keeleõppijatel, kelle strateegiaks probleemist märkuandmisel oli peamiselt paus või abiotsimine mõnes muus mõlemale vestlejale ühises keeles. Emakeelekõnelejatel õppijate lausungite mõistmisel probleeme peaaegu ei tekkinud, rohkesti kasutati õppijaid toetavaid suhtlusstrateegiaid (kordamine, öeldu parafraseerimine, sobivate väljendite pakkumine, tõlkimine). Suhtluse õnnestumisele aitas kaasa ka informantide vestluspartnerite varasem eesti keele kui teise keele õpetamise kogemus ning muude ühiste keelte kasutamine suhtluse käigus.

DOI: http://dx.doi.org/10.5128/LV22.09