Ahrensi õlgadel. Ahrensi ortograafia ajalooliselt ja tänapäeval

Mati Hint

Abstract


Kuusalu pastor Eduard Ahrens (1803–1863) esitas oma eesti keele grammatikates 1843 ja 1853 nn uue kirjaviisi, mille eeskujuks oli soome keele ortograafia. Ahrensi taotluseks oli silbipikkuste adekvaatne edasiandmine. Soome keele eeskuju oli põhjendatud, sest soome ja eesti keele häälikusüsteemides, aga ka morfofonoloogias (astmevaheldus) on keeleajaloolistel põhjustel suur ühisosa. Kõige olulisem erinevus soome ja eesti keele häälikusüsteemides seisneb eesti keeles pikkade rõhuliste silpide prosoodias – selliseid silpe saab hääldada kahe erineva silbikvantiteediga 

(nn II ja III välde), millega ei kaasne silpide segmentaalkoostise muutust. Ahrensi ortograafia seda eesti keele prosoodilist eriarengut (soome keelega võrreldes) ei kajasta. Väga väikeste muudatustega on Ahrensi ortograafia teeninud eesti rahvast ja kultuuri 1870-ndatest aastatest alates.

Ajavahemikus 1840–1875 pandi eesti keele uurimisele üldkeeleteaduslikult tugev alus (Fr. R. Faehlmann, Eduard Ahrens, Jakob Hurt, F. J. Wiedemann). Õnnetuseks sündis 1870–1880. aastatel eesti häälikusüsteemi teooria (Mihkel Veske 1879, seejärel K. A. Hermann 1884), mis tõlgendas silpide prosoodilist kvantiteeti segmentaalhäälikute kolme erineva kestustena (lühike, pikk, ülipikk) ning diftongide ja konsonantühendite kahe erineva kestusena (pikk ja ülipikk). Silbiprosoodiat tõlgendati segmentaalselt. Selline vaade jäi valitsema umbes sajaks aastaks. Ahrensi ortograafia tõlgendati ümber, määrates häälikud lühikeseks, pikaks või ülipikaks. Kogu eesti õigekirja õpetamine on tänapäevani allutatud kolme häälikuvälte valeteooriale, kuigi teoreetilistes käsitlustes hakkas Jakob Hurdale ja F. J. Wiedemannile toetuv silbiprosoodiline käsitlus tagasi tulema 1960. aastatest alates. Tänapäeval valitseb eesti häälikusüsteemi käsitlustes skisofreeniline olukord: deklaratiivselt on akadeemilistel tasanditel kolme häälikuvälte teooriast lahti öeldud, aga praktikas (aabitsad, õigekirjaõpetuse metoodika, mõnedki fonoloogilised tõlgendused) elab kolme häälikuvälte teooria edasi.

***

On the shoulders of Ahrens. The orthography by Eduard Ahrens in the past and nowadays

In his grammars of Estonian (1843 and 1853), Eduard Ahrens (1803–1863), the pastor of Kuusalu, created a new orthography for the Estonian language. Ahrens intended to more adequately render the structure of short and long syllables in Estonian. Finnish orthography served as a model for Ahrens, thanks to the many similarities between the phonetic and morphophonemic (grade alternation) systems of both languages. The most important difference between the phonetic systems of Finnish and Estonian is in the prosody of Estonian: it is possible to pronounce long stressed syllables with two distinctive syllable quantities (traditionally called the second and the third degree of quantity) without any change in the segmental structure of the syllable. This extra prosodic means of Estonian was not rendered in the orthography proposal made by Ahrens, because he concentrated on the segmental structure of syllables. This was a prescient decision, as it provided the new orthography with stability, and due to it this orthography has served the Estonian nation and the Estonian culture well since the 1870s.

In the years 1840–1875 the foundations for the investigation of Estonian in accordance with the principles and theories of general linguistics were created (Fr. R. Faehlmann, Eduard Ahrens, Jakob Hurt, F. J. Wiedemann). Unfortunately, in the 1870–1880s a new theory of Estonian phonetics was formed (in 1879 Mihkel Veske created an original theory of the Estonian sound system; in 1884 Karl August Hermann used this new theory in his popular grammar of Estonian). In this theory the prosodic quantity of long syllables was interpreted as the quantity degrees of segmental sounds: both vowels and consonants were described as having three distinctive degrees of length (short, long, and overlong), and diphthongs and consonant clusters as having two distinctive degrees of length (long and overlong). The phonetic system of Estonian was looked at as totally different from any other phonetic system. Ahrens’s orthography was reinterpreted in a way that required any sound in a stressed syllable to be determined to have one of three quantity degrees (short, long, overlong), and the diphthongs and consonant clusters to have long or overlong quantity. This view dominated in Estonian linguistics without any real opposition for about a hundred years (1880s–1980s). The theory of three quantity degrees is totally incompatible with any phonemic theory. Despite it, up to now, the methods and rules for learning orthography are based on the false assumption that Ahrens’s orthography should be complemented with decisions about the quantity degree of any vowel or consonant or of so-called compound sound. This makes the rules for orthography schizophrenic, for in order to achieve the orthography as it is, a series of unnecessary steps must be taken.

However, from the 1960s to the present day, the theory of three quantity degrees has lost ground step by step, and the views of Jakob Hurt and F. J. Wiedemann have made their way back to scientific discussion. In scientific discussion of Estonian phonetics and phonology, and in orthographic dictionaries, the theory of three quantity degrees in declarations has been abandoned, but in practice (A-B-C books, popular overviews of Estonian phonetics, the methods for teaching and learning orthography, some phonological interpretations) the treatment of Estonian as a language with a very peculiar phonological quantity system is still active.

However, the ice is breaking.




Keywords


häälikusüsteem; kolme häälikuvälte teooria; pro- soodiline silbikvantiteet; ortograafia; phonetic systems; theory of ternary quantity system of vowels and consonants; prosodic syllable quantity; orthography; grade alternation; Finnish; Estonian

Full Text:

PDF

References


Ahrens, Eduard 2003 [1853]. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Erster Theil: Formenlehre. Eesti keeles: Eesti keele Tallinna murde grammatika. Esimene osa: Vormiõpetus. – Kristiina Ross (Toim.), Uue ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 75–265.

Ariste, Paul 1953. Eesti keele foneetika. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Eek, Arvo 2008. Eesti keele foneetika. I. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.

Ehala, Martin 1997. Eesti keele struktuur. Õpik güm[n]aasiumile. Künnimees.

EKG 1963 I = Eesti keele grammatika. I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 1. vihik. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder.

EKG I 1995 = Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare. Eesti keele grammatika I: Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.

EKH 2016 = Asu, Eeva-Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras. Eesti keele hääldus. Eesti keele varamu II. Tartu: Tartu Ülikool.

EKK 2007 = Erelt, Mati, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Erelt, Mati, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 1997, 2000. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Faehlmann, Friedrich Reinhold 2002 [1843]. Ueber die Flexion des Wortstammes in der estnischen Sprache. – Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Ersten Bandes zweites Heft (I/2). Dorpat–Leipzig, 15–26. Uustrükk: Kristi Metste (Koost.), Friedrich Robert Faehlmann. Teosed II, 37–49; eesti keeles: Sõnatüve fleksioonist eesti keeles, 50–60. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Faehlmann, Friedrich Reinhold 1852. Ueber estnische Ortographie. – Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Band 2, Heft 4, Dorpat. – Uustrükk: Kristi Metste (Koost.), Friedrich Robert Faehlmann. Teosed II, 221–244; eesti keeles; Eesti ortograafiast, 245–264. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Grammatika 1958 = Грамматика финского языка. Академия Наук СССР. Карельский филиал. Институт языка, литературы и истории. Москва-Ленинград: Издвтельство Академии Наук СССР.

[Grenzstein, Ado] Piirikivi 1876. Eesti õigestkirjutuse parandajatele. – Eesti Postimees 50–52; 15., 22. ja 29. XII 1876. – Uustrükk: Simo Runnel (Koost.), Ado Grenzstein: Eesti haridus. Eesti mõttelugu 106. Tartu: Ilmamaa, 308–334.

Harms, Robert T. 1962. Estonian Grammar. Uralic and Altaic Series 12. Bloomington: Indiana University Publications; Hague: Mouton.

Help, Toomas 1988. Eesti ja soome keele suhted: Wiedemann Ahrensi ja Veske vastu. – Keel ja Kirjandus 4, 198–207.

Help, Toomas 1989. Akadeemik F. J. Wiedemann eesti ja soome keele erinevuste rõhutajana. – Seppo Suhonen (Toim.), Ferdinand Johann Wiedemannin muisto. Castrenianumin toimitteita 31. Helsinki: Helsingin yliopisto, 15–30.

Hermann, Karl August 2001 [1884]. Eesti keele Grammatik. Koolide ja iseõppimise tarvis Tartu. – Uustrükk: Urmas Sutrop (Koost.), Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 25–140.

Herman, Karl August 2001 [1900–1903]. Ahrens, Eduard. – Eesti üleüldise teaduse raamat, Tartu, 1900–1903, 179–181. Uustrükk: Urmas Sutrop (Koost.), Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 208–211.

Hinderling, Robert 1981. Die deutsch-estnischen Lehnwortbeziehungen im Rahmen einer europäischen Lehnwortgeographie. Wiesbaden: Otto Harrassowitz.

Hint, Mati 1971. Licentia poetica sõnarõhu valdkonnas. – Looming 10, 1567–1578.

Hint, Mati 1983. Eesti keele õpik IX klassile. Tallinn: Valgus.

Hint, Mati 1997. Eesti foneetika möödunud hiilgus ja möödumatu viletsus. – Keel ja Kirjandus 2, 73–82; 3, 157–164.

Hint, Mati 2002. Eesti ortograafia (silbi)fonoloogiline põhi. – Keel ja Kirjandus 1, 17–25.

Hint, Mati 2013. Ado Grenzsteini jälg häälikuvälte teooria eduloos ja eksitustes. – Keel ja Kirjandus 11, 842–850.

Hint, Mati 2016. Mõõtmised ei loo teooriat. – Keel ja Kirjandus 8–9, 627–637.

Hurt, Jakob 2012 [1864]. Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi. Tartu: Õpetatud Eesti Selts. – Uustrükk: Jaak Peebo, Hando Runnel (Koost.), Jakob Hurt. Keelemees. Eesti mõttelugu 107. Tartu: Ilmamaa, 213–228.

Jänes, Henno 1966. Eesti keel. Selle ehitus, areng ja ortoloogia. San Francisco: Eesti Kirjanduse Komitee.

Karlsson, Fred 1982. Suomen kielen äänne- ja muotorakenne. Porvoo, Helsinki, Juva: Werner Söderström Osakeyhtiö.

Kask, Arnold 1958. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised 2. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Kettunen, Lauri 1916. Viron ja suomen eroavuudet. Äännehistoriallisia selvittelyjä harjoituskappaleineen. Jyväskylä: Gummerus.

Lehiste, Ilse 2000 [1977]. Quantity in Estonian language and poetry. – Journal of Baltic Studies 8 (2), 130–141; eesti keeles: Välde eesti keeles ja luules. – Jaan Ross (Koost.), Ilse Lehiste: Keel kirjanduses. Eesti mõttelugu 36. Tartu: Ilmamaa, Tartu 176–190.

Loorits, Oskar 1923. Eesti keele grammatika. Tartu: Odamees.

Must, Mari 1987. Kirderannikumurre. Häälikuline ja grammatiline ülevaade. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

Muuk, Elmar 1925. Kolmanda välte märkimisest kirjas. – Eesti Keel 5–6, 123–130.

Muuk, Elmar 1927. Eesti keeleõpetus. I. Hääliku- ja vormiõpetus. Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised XII. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.

Muuk, Elmar 1936. Lühike eesti keeleõpetus. I. Hääliku- ja vormiõpetus. Seitsmes trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.

Muuk, Elmar, Karl Mihkla 1936. Eesti keskkooli-grammatika ühes harjutustikuga. II. Häälikuõpetus. Neljas, täiendatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Muuk, Elmar, Karl Mihkla 1938. Eesti keskkooli-grammatika ühes harjutustikuga. III. Vormiõpetus. Teine, täiendatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Palmeos, Paula 1963. Soome keele õpik. Lugemik, grammatika, sõnastik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

Prillop, Külli 2018a. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus 5, 245–364.

Prillop, Külli 2018b. Muutused eesti keele prosoodilises struktuuris. – Keel ja Kirjandus 6, 433–452.

Prince, Alan 1980. A metrical theory of Estonian quantity. – Linguistic Inquiry 11 (3), 511–562.

Põldmäe, Rudolf 1988. Noor Jakob Hurt. Tallinn: Eesti Raamat.

Remes, Hannu 1982. Viron kielioppi. Porvoo, Helsinki, Juva: Werner Söderström Osakeyhtiö.

Ross, Kristiina 1997. Eesti morfo(fono)loogia põnevamad probleemid: EKG contra Mati Hint. – Keel ja Kirjandus 5, 298–304.

Ross, Kristiina 2003. Viimane misjonilingvist Eduard Ahrens eesti kirjakeele reformijana. – Keel ja Kirjandus 5, 321–330.

Tauli, Valter 1966. On Quantity and Stress in Estonian. – Acta Linguistica Hafniensia IX (2), 144–162.

Tauli, Valter 1972. Eesti grammatika I. Hääliku-, vormi- ja sõnaõpetus. Upsala: Soome-Ugri Keelte Instituut.

Valgma, Johannes, Nikolai Remmel 1968. Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Kirjastus “Valgus”.

Valmet, Aino, Ellen Uuspõld, Ellen Turu 1981. Учебник эстонского языка. Eesti keele õpik. Tallinn: Valgus.

Velliste, Trivimi 1978. Selges eesti keeles. Ameerika professori usutlus. – Sirp ja Vasar 26, 30.6.

Wiedemann, Ferdinand Johann 2011 [1875]. Grammatik der ehstnischen Sprache zunächst wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialekte. St.-Pétersbourg; eesti keeles: Eesti keele grammatika. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts.

Viitso, Tiit-Rein 1962. Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles). – Emakeele Seltsi aastaraamat VIII (1962). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 44–62.

Wiik, Kalevi 1986. Viron toinen ja kolmas kvantiteetti kielen oppijan kannalta. Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 27. Turku: Turun yliopisto.

Wiik, Kalevi 1991. Viron monikon partitiivi suomalaisen oppijan kannalta. Turku: Turun yliopisto, fonetiikka.

Võrk, Leho 1966. Viron kielen ääntämys. Studia Philologica Jyväskyläensia II. Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.

Vääri, Eduard 1980. Eesti keele õpik keskkoolile. 10. trükk. Tallinn: Valgus.

ÕSi lätted. Õigekeelsussõnaraamatud läbi sajandi. Eesti keele õigekirjutussõnaraamat 1918. Urmas Sutrop (Koost.). Tallinn: Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus, 2007.




DOI: http://dx.doi.org/10.5128/LV28.02

Refbacks

  • There are currently no refbacks.


Copyright (c) 2018 Mati Hint

Creative Commons License
This work is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial 4.0 International License.

ISSN 1736-9290 (print)
ISSN 2228-3854 (online)
DOI  https://doi.org/10.5128/LV.1736-9290