Sõnavara loomulik rikkus haritud keeleoskaja tekstides

Abstract

Keeleoskuse üheks näitajaks on sõnavara rikkus ja selle ulatus. Uurimuses võrdlesime kõrgtaseme eesti keele eksami edukalt sooritanud kohalike venelaste sõnavara eesti keelt emakeelena rääkivate kõrgharidusega mittefiloloogide sõnavaraga kolme tüüpi tekstis: suuline dialoog, suuline esinemine ja kirjalik essee. Sõnavara rikkuse mõõtmiseks kasutasime Uber’i indeksit, sõnavara ulatuse määramiseks võrdlesime L1 ja L2 sõnavara sagedussõnastiku sõnavaraga (10 000 sagedasemat sõna).

Sõnavara rikkus erines kahel rühmal oluliselt: L1 oli L2-st rikkam dialoogis ja monoloogis, eriti aga essees. Sõnavara ulatus näitas seevastu sarnast mustrit: elementaarsõnavara e sagedussõnastiku esimese 3000 sõna hulka kuulus nii suulises kui ka kirjalikus keelevormis u 65% L1 sõnavarast ja 70% L2 omast. Harvaesinevaid sõnu oli nii L1 kui ka L2 suulistes ja kirjalikes tekstides u 20%. Võrreldes tulemusi samade L1 ja L2 tekstide formaalsusindeksitega, mis on L1 ja L2 puhul küllaltki sarnased, jõudsime järeldusele, et vaesem sõnavara ei ole vabal rääki- misel ja kirjutamisel takistuseks, juhul kui sõnakasutus on registri- ja žanrikohane.

DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa5.12