What makes disinformation so convincing from a discourse analytic perspective: The art of mimicry and legitimation of falsehood

Abstract

https://doi.org/10.5128/ERYa22.11

This paper investigates legitimation strategies in Lithuanian disinformation texts aiming to determine how they are used to legitimize false information to make it look credible. This study examines the distribution of legitimation strategies, their forms and contents in disinformation texts and mainstream media. Its primary focus is on how these strategies in fake news help to mimic factual texts and the informative style characteristic of them. The approach of critical discourse analysis serves as the main analytical framework, which gives a broader outlook to the linguistic mechanisms that are at work when framing the COVID-19 pandemic. Based on the results, it is argued that when developing media literacy skills, it is necessary to give attention not only to some distinct features of disinformation but also its intended imitation of “serious” genres.

***

"Mis muudab desinformatsiooni diskursusanalüütilisest vaatenurgast veenvaks? Mimikri ja väärinfo legitimeerimise kunst"

Artikkel uurib legitimeerimisstrateegiaid leedu desinformatsioonitekstides eesmärgiga selgitada, kuidas neid kasutatakse valeinfo legitimeerimiseks ja usaldusväärsena esitamiseks. Uurimus käsitleb legitimeerimisstrateegiate jaotust, vorme ja sisu nii desinformatsioonitekstides kui ka peavoolumeedias. Põhitähelepanu on sellel, kuidas need strateegiad aitavad valeuudistes jäljendada faktilisi tekste ja neile iseloomulikku informatiivset stiili. Peamise analüütilise raamistikuna kasutatakse kriitilist diskursusanalüüsi, mis võimaldab avaramalt käsitleda lingvistilisi mehhanisme COVID-19 pandeemia kujutamisel. Analüüs näitab, et desinformatsioon esitleb end faktilise teabena, kasutades strateegiaid, mis on omased ka peavooluajakirjandusele, toetudes sageli arhetüüpsetele narratiividele ja mitmekesistele lingvistilistele vahenditele. Kvantitatiivne võrdlus näitas, et nii peavoolu- kui ka desinformatsioonitekstid kasutavad ulatuslikult legitimeerimisstrateegiaid, kusjuures erinevused ilmnevad pigem sageduses ja lõimingus kui kategoriaalsetes tunnusjoontes. Autoriseerimine on sage mõlemas andmestikus, kuid peavoolumeedias esinevad avaramad vaatenurgad ja täpsemad tsitaadid, samas kui desinformatsioon on polariseeritum ning kaldub vastandama “õigeid” ja “valesid” seisukohti. Suurim erinevus ilmneb mütopoeesis: desinformatsioon kasutab jutustamist ja müüdilaadseid narratiive märksa rohkem kui peavoolumeedia, vastupidiselt varasematele uuringutele. Desinformatsiooni diskursust iseloomustavad ka polariseeritus, vaenlasekeskne narratiiv ja vaenulikkus, mis lähendab seda diskrimineerivatele diskursustele, näiteks vihakõnele. Kokkuvõtvalt tugineb desinformatsioon ajakirjanduslike konventsioonide pealispinnalisele jäljendamisele, samal ajal kandes sügavamaid ideoloogilisi kavatsusi. Seetõttu eeldab selle tuvastamine tähelepanu pööramist mitte ainult lingvistilistele tunnustele, vaid ka laiematele diskursiivsetele mustritele ja väärtussüsteemidele.