Acquisition of epistemic marking in Estonian and Russian

Abstract

The article compares the acquisition of epistemic modality in typologically different languages, Estonian and Russian. The longitudinal data of 4 children was used to analyse the first emergence and the further development of lexical markers expressing certainty and uncertainty. Developmental analysis of micro fields of epistemic modality has shown that in both languages the semantics of uncertainty starts to be acquired slightly earlier than certainty. The main tendencies in the usage of epistemic markers in utterances are similar in our corpora. Since the acquisition of epistemic modality is similar in the two languages, it would be reasonable to assume that some categories, like epistemic modality, rely more on general cognitive development than others. 

Episteemilise modaalsuse markerite omandamine eesti ja vene keeles 

Artiklis kirjeldatakse episteemilise modaalsuse markerite omandamist eesti ja vene keeles. Kuigi tegemist ei ole sugulaskeeltega ning igale üksikule episteemilisuse markerile üksühest tõlkevastet leida ei ole võimalik, on tõenäosushinnangu väljendusvahendite jaotumine skaalal vähe tõenäoline – tõsikindel kahes keeles üsna sarnane. Nelja lapse (kaks vene ja kaks eesti keelt omandavat last) pikiuuringu andmete põhjal kirjeldatakse artiklis esimeste episteemilise modaalsuse markerite ilmumist laste keelekasutusse ning tõenäosust ja ebatõenäosust väljendavate markerite edasist arengut. Analüüsist selgus, et mõlemas keeles hakkavad lapsed kasutama vähest tõenäosust väljendavaid markereid pisut varem kui tõsikindlust väljendavaid. Samuti on sarnased markerite kasutamise strateegiad: laste kõnes on pisut suurem valik ebatõenäosust väljendavaid markereid kui tõenäosust väljendavaid, samuti moodustavad mõlemas keeles ebatõenäosuse väljendusvahendid kõikidest episteemilise modaalsuse markeritest kaks kolmandikku. Episteemilise modaalsuse markerite kasutamise areng toimub kognitiivselt lihtsamatest situat- sioonidest keerukamateni: esialgu kasutavad lapsed markereid kolmanda isiku tegevusi või mingit üldist olukorda kirjeldavates lausetes, seejärel oskavad nad neid kasutada enda tegevuse ehk selle tõenäosuse kirjeldamiseks ning alles seejärel vestluspartneri (nn sina-lausetes) tegevuste või kavatsuste tõenäosuse kirjeldamiseks.

Lapsele suunatud kõne analüüs näitas, et markerid, mis on lapsele suunatud kõnes sagedased, ilmusid varakult ka laste keelde ja olid nendegi keeles sagedased. Täiskasvanutele suunatud kõnes esinevad aga episteemilise modaalsuse markerid mõnevõrra teistsuguse sagedusega ja nii võib väita, et lapsele suunatud kõne on justkui täiskasvanutele suunatud kõne ja laste enda kõne vahevariant. Kahe keele episteemilise modaalsuse markerite omandamises olulisi erinevusi ei olnud. Ainukese erinevusena võib märkida seda, et markerid minu arvates ja minu meelest olid eesti lastele suunatud kõnes üsna harvad ning eesti laste keeles esines minu meelest vaid kahel korral, markeri vaste po-moemu vene lastele suunatud keeles aga oli üsna sage.

Kahe vaadeldud keele episteemilise modaalsuse markerite omandamisprotsessis on kindlasti põimunud mitu olulist tegurit: 1) omandamiskäik võib olla keeltes sarnane seetõttu, et kategooria ise, st leksikaalsete vahendite paigutumine tõenäosuse–ebatõenäosuse skaalal on üsna sarnane; 2) omandamise vanus on seotud nii üldise kognitiivse arenguga (nt võime tabada ja väljendada vestluspartneri kavatsusi areneb välja suhteliselt hilja); 3) omandamine on seotud üldisema grammatika arenguga (esimesed episteemilise modaalsuse markerid ilmuvad laste keelde siis, kui nende ühes lausungis on keskmiselt juba üle kolme sõna); 4) episteemilise modaalsuse väljendusvahendite omandamist mõjutab ka lapsele suunatud kõne, st et markerite omandamise järjekord sõltub nende sagedusest sisendkeeles.